Palju, oi kui palju aega on sellest möödas, kui keegi siia viimati suvatses üldse midagi kirjutada.
ma käisin küll empsile kogu aeg närvidele, et ta nüüd ennast käsile võtaks, aga no ta kas ei saanud must üldse aru või on lihtsalt loll. :)
Tegelikult ta ikka kõige lollim ei ole. Oskab mind iga hommik välja viia ja seda teab ka, et ma tahan 2 korda päevas süüa. Ja mõnikord on ta targem kui mina. Näiteks seda ma ei teadnud,e t ma metsa tahan minna, aga tema teadis. Vohh, kui äge emme mul on!

Aga lühike kokkuvõte minu tegemistest.

Eelmine nädalavahetus käisime emmega Lotal külas (berni alpi karjakoer). Ta on ikka nii vingelt suur. Alguses ei jaganud ma üldse matsu välja, kuidas Lotale läheneda, aga kui ma ta lõpuks siruli sain, oli juba käkitegu teda ohjata. Lisaks kõigele sain ma ka tema sööki süüa. (Tahaksin ütelda siinjuures, et minu söök on palju parem. Huvitav, kuidas Lota küll need suured krõbinad jõuab läbi närida? Minul läks ühe krõbina söömiseks umbes sama kaua aega, kui hommikuse pissi tegemiseks. Terve igavik...) Sellest hoolimata pean ütlema, et LOta on üks vingemaid plikse, keda mul on au tunda.

Reedel käisime Angela sünnipäeval, kuhu oli tulnud teisigi koerinimesi ja inimkoeri. Põhimõtteliselt olin ma suht šokis sellest üritusest, kuna ma olin KÕIGE SUUREM olevus seal. Mhmh, ausõna, see on ka võimalik. Nimelt olid teised koerad chihuahuad (neid oli 3) ja üks yorki. No alguses ei lastud mind lahtigi, kuna kaardeti, et ma lömastan nad ära (mina, kes ma olen dieedil olnud 2 nädalat?. Ma suht solvusin, aga mis peamine - alla ei andnud. Lõpuks lasti mind lahti ka, kui vähe julgem chihuahua ilmus - Miami, hellitavalt Mia. No tegelikult mulle see loomake täitsa meeldis. Temaga andis isegi mängida. Ja tal olid roosad asjad seljas.
Ja kui nüüd päris aus olla, siis ma väsisin isegi päeva lõpuks ära. Võibolla oma emmest, kes mind pidevalt keelas, kui ma isastempe tegin...

eile käisime jälle Vapramäel. No küll seal on ikka vinge. Iga kord avastan midagi uut ja põnevat. näiteks seekord avastasin, et seal on jõgi ja talvel tuleb jõe peale jää, mis on väga õrn. Jah, arukamad jagasid arvatavsti juba är, et ma kukkusin jõkke. No mina ei saanud aru, millal see maismaa lõppes ja ühekorra olingi keset jõge. kõik spitsid karjuma: "Jaaaaaaaaak, Jaaaaaaaak," aga mina ei saanud ju aru, mida nad karjuvad. Kui ma lõpuks nende karjumisest ära tüdinesin ja hakkasin "kalda" poole minema, kukkusin ma aga jääst läbi, otse jõkke. No emme oleks mu kohe ära kahmanud, aga ma olin ikak veel liiga kaugel. Kuidagi sain august välja ja paar sammu astutud, kui jälle - karmauhti kukkusin jõkke. Nüüd olin õnneks emmele piisavalt ligidal ja ta sai mu välja tõsta. No ma arvan, et ma teistkordselt enam jõe peale ei lähe, sest hiljem oli mul "üllatus, üllatus" kõhu all jääpurikad. Päris külm oli ka alguses, aga kui müramiseks läks, unustasin kõik ebaolulise ära.
Minu eilne suurim mürgeldamiskaaslane oli üks mõnus suss, õigemini kuldse retriiveri kutsikas. No sääke noor ja ullike nagu minagi. Temaga tegime sellist tramburaid, et alles vähe oli. Ja kui emme pärast ära tahtis minna, siis vägisi jooksin ma paar korda tagasi,e t veel kord mürgeldada. (südamest loodan, et me kohtume veel)
Pärast suure seltskonnaga tutvumist läksime Macu ja Mafiga privaatsele metsajalutuskäigule. See oli nii mõnna. Ükskord eksisime ära ka ja pidime mingist rägastikust läbi ennast murdma, aga pole hullu, mulle täitsa meeldis.
Veel kord - Vapramägi on ainult Vapratele (suure algustähega).

Täna käisin ma tädi Pesaga mingis imelikus kohas. Õigemini ta ei vitisinud üksi minna ja kuna emme oli just poest tulnud, siis tema ka ei viitsind kaasa minna ja nii võttis tädi Pesa siis kõige nõrgema vastase - minu. No lisaks sellele, et ma pidin niiiiiiiiiiii palju kõndima, keeras ilm ka ära ja mingit vee-lume möga hakkas taevast alla sadama. Lõpuks olime mõlemad nii märjad ja väsinud,e t keerasime koju jõudes kohe magama.


Praegu ma magan ja emps teeb mingit koolitööd. Mõnus on, ainult süüa tahaks rohkem saada. :(


PS! Ma armastan oma maja mopsi, Muffinit, ausõna. Ta on nagu niiii sametine ja niiiiisama lõbus ja segane nagu minagi (ja siinkohal palun mitte solvuda Pössal, kendarl, Lotal jt, keda ma olen lubanud elu lõpuni armastada). Ja ükspäev murdis ta oma küüne ka minuga mängides ära, aga ennäe, juba järgmiseks päevaks nägi jälle välja nagu tõeline leedi. Minu Muffin. :)


PSPS! Tervitaks Ossakat, vanama ja vanasa.